Albi katedraal

Albi katedraal on Prantsusmaal Albi linnas asuv 13. sajandist pärinev pühale Ceciliale pühitsetud roomakatoliku katedraal, Albi piiskopkonna keskus. Kirik on koos Saint-Salvi kvartaliga, vana sillaga, piiskopipaleega ja teiste keskaegsete piiskopilinna ehitistega kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse^[1].

See on üks maailma suurimaid telliskirikuid Bologna San Petronio basiilika, Gdanski Maarja kiriku ja Müncheni Frauenkirche järel.

Ajaloost

Praegusele katedraalile eelnes mitu sakraalehitist samal kohal. Esimene kirikuhoone püstitati 4. sajandil, kuid see hävis 666. aastal tulekahjus. 920. aastal ehitati uus kirik, mille asemele püstitati 13. sajandil Toulouse'i gootika stiilis (gothique méridional, gothique toulousien) tellistest tänapäevani püsinud katedraal^[2].

Katedraali hakati ehitama 1282. aastal piiskop Bernard de Castanet' algatusel. Ehitatuna otse albilaste sõdade järel, kui Albi kujunes mõjukaks piiskopilinnaks, ja arvestades võimalike edasiste rahutustega, kujundati hoone kindluskirikuks, mille müürid on kohati kuni 6 meetrit paksud. Massiivne kellatorn ehitati aastatel 1355–1366. Ehitis oli 1383. aastaks suuremalt jaolt valmis, kuid viimased ehitustööd lõpetati alles aastal 1492.^[3]

Arhitektuur

Olgugi et kirikuhoone on gooti ehitis, ei meenuta see kuidagi õrnadest kivikaartest ümbritsetud avarate klaasakendega Põhja-Prantsusmaa gooti kirikuid. Kirik on ehitatud tellisest, mis oli odavam ning kiiremini toodetav ja laotav ehitusmaterjal kui looduskivi, selle paksudes seintes on tagasihoidlikud kõrged ja kitsad aknad. Ümara kujuga tugipiilarid on võib-olla kopeeritud 13. sajandi lõpul piiskopipalee ümber ehitatud kindlustusvööndist, mis on tänini säilinud. Katedraali hoonemassi kulminatsiooniks on lääneotsas asuv massiivne 78 meetri kõrgune kellatorn. Torn on ligikaudu nelinurkse põhiplaaniga ümmarguste tugipiilaritega igas nurgas; piilarite vahel toetab iga korrust eenduv veerandkaar ja nende ülaservi ääristab neliksiirudest rinnatis. Torni tippu kroonib hilisem kaheksanurkse põhiplaaniga tornikorrus (1485–1492). Torn on ligikaudu sama lai kui pikihoone.

Katedraali katust ääristavad reana valgest kivist veesülitid, mis lisati 19. sajandil restaureerimistööde käigus. Piiskop Dominique de Florence'i (1394–1410) ajal ehitatud lõunaportaal haarab endasse ühe varasema ümartorni, keerukas leekestiilis baldahhiin selle kohal pärineb 16. sajandist.^[3]

Siseruum

Katedraali siseruum koosneb hoolimata ehitise suurusest vaid ühest löövist, mida kogu ulatuses ümbritseb ühevõlvikulistest kabelitest pärg. Kabeleid eraldavad vaheseinad toimivad kirikusiseste tugipiilaritena, mis toetavad külgedelt kesklöövi võlvide raskust. Vastukaaluks lakoonilisele kindlusetaolisele välisarhitektuurile on kiriku sisemus kujundatud väga rikkalikult.

Siseruumi vararenessanss-freskod on loonud itaalia meistrid. Võlvi katva fresko maalisid Modenast ja Bolognast pärit meistrid aastail 1509–1512, see on 97 meetrit pikk ja 28 meetrit lai, olles seega mõõtmetelt suurim itaalia renessansi kunstiteos Prantsusmaal.

Kesklöövi lääneseinal on viimset kohtupäeva kujutav maal, mille autoriks arvatakse tundmatut franko-flaami koolkonna maalikunstnikku ja loomisajaks ajavahemikku 1474–1484.^[3]

15. sajandist pärineb ka leekestiilis koorivõre.